Hiljutine modelleerimisuuring, mis avaldati Springer Nature’i alla kuuluvas professionaalses akadeemilises ajakirjas Nature Climate Change, ennustab igal aastal ülemaailmselt kaduvate liustike arvu dramaatilist suurenemist, ulatudes 21. sajandi keskpaigaks 2000-4000ni. Täpne arv sõltub soojenemise kiirusest võrreldes industriaalajastu eelse tasemega. Autorid juhivad tähelepanu sellele, et kui soojenemine on piiratud 1,5 kraadiga, kahekordistub 2100. aastaks allesjäänud liustike arv võrreldes 2,7-kraadise soojenemise stsenaariumiga, mis hoiab ära liustike peaaegu täieliku kadumise 4,0 kraadise soojenemise stsenaariumi korral.
Dokumendis selgitatakse, et ülemaailmsed liustikud taanduvad kiiresti, mis on seotud meretaseme tõusuga. Üksikute liustike kadumisel on aga ka kultuurilised, vaimsed ja majanduslikud tagajärjed. Liustikud omavad mõnes kogukonnas kultuurilist ja vaimset tähtsust, meelitavad igal aastal miljoneid turiste ja on allavoolu piirkondade jaoks elutähtsad veeallikad.
Selles uuringus analüüsis töö esimene autor ja vastav autor Lander Van Tricht koos kolleegide ja kaastöötajatega ETH Zürichist enam kui 200 000 liustiku andmebaasi, mis põhines satelliitvaatlustel{2}}vaadeldud liustikuprofiilidel. Nad kasutasid kolme liustikumudelit nelja soojenemise stsenaariumi järgi (temperatuurid ületavad tööstusaegset taset 1,5 kraadi, 2,0 kraadi, 2,7 kraadi ja 4,0 kraadi võrra 2100. aastaks). Nad tutvustasid liustike väljasuremise tipptaseme mõistet, mis tähendab aastat, mil liustike kadus kõige rohkem.
Tulemused näitavad, et 1,5-kraadise soojenemise stsenaariumi kohaselt saavutavad liustikud oma väljasuremise haripunkti 2041. aastal, kusjuures igal aastal kaob 2000 liustikku. 4,0-kraadise stsenaariumi kohaselt saabub liustiku pindala ja mahu suuremate ja pikemaajaliste kadude tõttu haripunkt hiljem, ulatudes 2050. aastate keskel potentsiaalselt 4000 liustikuni aastas.
Samal ajal eeldatakse, et piirkonnad, kus domineerivad väiksemad liustikud, nagu Euroopa Alpid ja subtroopilised Andid, saavutavad haripunkti varem, kusjuures 50% liustikest kaob järgmise 20 aasta jooksul. Suurte liustikega piirkonnad, nagu Gröönimaa ja Antarktika piirkond, saavutavad 21. sajandi lõpus liustiku tipptaseme.
Töö autorid järeldavad, et see uurimus näitab liustiku evolutsiooni pöördepunkti, mille mõju mõjutab ökosüsteeme, veevarusid ja kultuuripärandit. Nad väidavad, et tulevased uuringud võivad neid prognoose kohandada, kuid see, kas 2000 või 4000 liustiku kadumine aastas 21. sajandi keskpaigaks sõltub täna rakendatavast kliimapoliitikast.
